Eluloost

Eesti kergejõustiklase sportlik CV

 

Nimi: Roman Fosti                

Sünniaeg: 06.06.1983

 

Hobid: Sport üldiselt, Rahandus-majandus, Keeled, lugemine

 

Isiklikud rekordid:

200 m - 22.91

400 m - 49.10, teatejooksu sees 47.6

800 m - 1:49.07

1500 m – 3:46.18

5000 m – 14:21.24

10 000 m – 29:40.29

Poolmaraton 1:03:03

Maraton 2:10:46

 

Rahvusvahelised: tiitli- maa- ja karikavõistlused

Sise EM 1500 m 3.49,9 22. koht

 

Juunioride MM 2022 800 m Poolfinalist 16. koht

 

 

Alates 2014 – 2022 igal aastal võistelnud tiitlivõistlusel maratonis

2014 Zürich EM 18. koht

2015 Peking MM 20. koht

2016 OM Rio 61. koht

2017 London MM 52. koht

2018 Berliin EM 17. koht

2019 Doha MM 31. koht

2021 Tokyo OM 67. koht

2022 München EM 41. koht

 

Ainuke sportlane kes on Eesti kõige aegade edetabelis 100 parima tulemuse hulgas alates 400 m kuni maratonini.

 

Eesti meister alates 800 m kuni maraton (800, 1500 m, 5000 m, 10 000 m, poolmaraton, maraton, kross nii pikk kui lühike).

 

27 maratoni, 5 erineval kontingendil v.a kuuendal Antarktikal. (2.10,46- 3.06 min/km).

 

37 poolmaratoni (63.03 - 2.59 min/km).

 

Võttes arvesse poolmaratonid ja maratonid, on Roman võistelnud 26 erinevas riigis. Eksootilisemad ehk Austraalia Gold Coast, Bahrein ja Hong Kong. 

 

Tallinna maratonil 2015 10 km, 2018 maraton ja 2022 poolmaratoni võitja. Osalesin ka esimesel Sügisjooksul, kus jooksin Läänemaa maleva võistkonnas ja võitsin meeskonnana.  10 km ca 34 min.

 

Rekord jooksumahuline kuu oli märts 2021 926 km ja suurim nädal märtsis 230 km. 

 

Elu jooksul jooksnud üle 100 000 kilomeetri.

 

Kahes riigis olen jooksnud kolmes erinevas linnas maratoni, saksamaal Berliinis-Hamburgis ja Münchenis (kõik olulised linnad) ja Hiinas kolmes suurimas (Peking, Shanghai, Guangzhou). Tallinna maratonil kahel korral  2013 ja 2018.

 

Pole kordagi ühtegi maratoni katkestanud! 

 

Vasakukäeline ja jalgne  :)

 

 

MINUST

 

Olen sündinud Pärnus ning väga varases põlves alustasin ka hoovispordiga (pesapall, jalgpall, korvpall ja teised erinevad tagaajamismängud) ega aia töödki võõrad polnud. Suved olid alati täis liikumist, sügisel kui kool algas liitusin treeningutega. 8 aastasena mängisin neli aastat jalgpalli, sama aja sees sai proovitud ka korvpalli, võrkpalli, ujumist, nii võistlus- kui rahvatantsu, karated, maadlust ja ka vibusporti, kuid kõiki neid lühemat aega. 12 aastasena läksin kergejõustiku trenni Ando ja Katrin Palginõmme juurde treenima. Samal ajal hakkasin käima Pärnus aastajooksu etappidel (maist septembrini 15 etappi), kus oli põnevaid jookse, mis tekitas omakorda huvi jooksmise vastu.

 

Pärnumaa koolinoorte krossimeistrivõistlustel olin alati esikolmikus, jooksmine sobis mulle. 9-ndas klaasis kolisime Pärnu linnast Tahkuranna valda Reiu mändide alla. Metsa jooksurajad algasid ukse alt ja nii need jooksuotsad pikemaks kasvasid. Sel perioodil hakkasin ka tõsisemalt treeningutesse suhtuma. Näiteks 10-ndas klassis olles treenisin kolmel nädalapäeval ka hommikul enne kooli, kui veel oli pime ja lugesin raamatukogus ajakirja Kehakultuur. Põhikooli viimases klassis õnnestus mul 1500 meetris võita Pärnu tolle aja võitmatut jooksjat Eero Pevkurit, sellest hetkest olin juba ka noortekoondise vaateväljas ning võitsin esimese noorteklassi Eesti meistrivõistluste kuldmedali. Arvan, et sellest hetkest sai minust jooksja.

 

Pärnu 1. keskkooli, praeguse Ühisgümnaasiumi eest käisin TV10 Olümpiastartidel, kus samuti olin pjedestaalikohtadel, head auhinnad ja huvitavad duellid tõstsid veelgi hasarti. Meil oli väga sportlik klass ja see tekitas sportlikku hasarti. Ando käe all jõudsin ka noorte koondisesse, Balti matsil olin kahe parema hulgas ning edasi sõitsime Balti-Poola-Soome matsile. Keskkooli teise klassi läksin Audentese spordikooli Uno Källe alla treenima. Treeningud olid tõsised, ega õpinguidki kergemalt saanud võtta. 2001 aastal lendasin ka esimesse lõunalaagrisse, mille järel suvel võistlesin esmakordselt ka Eesti täiskasvanute koondises. 2002. aastal täitsin juunioride MMi normi ja võistlesin Jamaical, jõudes poolfinaali, kus sain joosta neljakümne tuhande pealtvaataja ees.

 

Edasised aastad olid kui ameerika mäed, täis vigastusi ning treeneri vahetusi, erinevaid ameteid proovides ning õpinguid ülikoolides, sealjuures Hispaanias, sellest kõigest võiks pikalt kirjutada. 2009 aastal jooksin oma esimese poolmaratoni Amsterdamis, Stamina klubi mille liige olin tegi mulle heade tulemuste puhul reisi välja. See võistlus oli põhjus miks ma nüüd jooksen maanteejookse, maratoni. Sellel võistlusel oli positiivset õhku, kõik tundusid võitjad. Sellest ajast mõtlesin, et peale staadionijookse hakkan enda jaoks jooksma maratone. 2012.aastal lõpetasin staadioni jooksu karjääri ja 2013 kevadel jooksin oma esimese maratoni Pariisis. Treenisin selleks ilma kohustusteta, soovisin tõestada iseendale, et ka minu lihasega on võimalik joosta maratoni kui oled targalt ja sihipäraselt treeninud.

 

Järgnevad aastad on olnud kindlasti mu elu huvitavamad, samas kiired, palju tutvusi, erinevates kohtades treeninguid ning võistlemist. Kui oled palju jooksmisest saanud siis soovid ka midagi edasi jagada, sealhulgas saadud kogemusi/tarkusi. 2010 aastal alustasime Janaga FB jooksmine treeningud, kus on minu hinnangul treeningutel käinud üle 1000 eri vanuses inimest ning traditsioonilisel suvisel õppe-treeningpäeval teadmisi jagamas tuntud jooksjad/professorid, Stamina „kolmapäevakutel“ jaganud jooksuteadmisi, 2012 aastal Pärnus koostöös 2 silla klubiga alustasime jooksuharrastajatele treeninguid. Näpunäiteid jaganud ka Ida-Virumaa jooksuentusiastidele, tudengitele, kokku vähemalt kahele tuhandele jooksuhuvilisele. Minu sportlaskarjääris on palju inimesi kes mind on suunanud õigele teele, aidanud nii vaimselt kui materiaalselt, olen neid tänanud ja pean meeles siiani hea sõnaga. Jätkan oma maratoni teed veel pikalt, kuna elu ongi üks maraton, minu jaoks on oluline just nauding teekonnast, tiitlid ja saavutused on vaid lisaväärtus.

 

                                                                                                                                              

JOOKSMISEST

 

Kui küsite miks ma jooksen? Olen oma ala fanaatik. Jooksmine on minu jaoks elustiil ja kuna mul tuleb see hästi välja siis sellepärast seda teengi. Ma tahan tunnetada seda fiilingut, kui valdan oma keha, seda lennutunnet jooksu ajal. Loomulikult tahan teada, kui kaugele suudan nihutada oma maratoni aega.

 

Jooksu juures võlub mind selle lihtsus. Sa võid seda teha kus iganes, mis ajal iganes, ükskõik mis ilmaga.  Jooksmise ajal korrastuvad mu mõtted ning saan end välja lülitada argimuredest. Metsajooksult tulles olen energiast laetud terveks päevaks. Kõige parem tunne jooksust on aga siis kui ma tunnen ennast kui hirv, st  et ma kontrollin oma keha, igat liigutust. Nagu lendaksin maa kohal, puudutades vaid korraks maad ja jällegi oled lennufaasis, seda tunnet tahad veel ja veel kogeda, selle nimel teedki trenni.  

    

Moto: Tee asja kirega, ausalt ja austa konkurente. "Miski pole võimatu. Kui midagi teed, tee rõõmuga. Kunagi ära tee asju selleks, et parim olla, tee seda mida naudid ja siis tulevad kõige paremad tulemused," Minu jaoks on jooksmine eluviis, saan sellest energialaengu. Joostes saan olla omaette ja mõelda oma mõtteid. Tugev peab olema ka sisemine motivatsioon. Tahan olla heas vormis ja tunda naudingut oma keha valdamisest. Et suuta sellist asja teha, peab ka mentaalselt väga tugev olema" 

 

TREENERID

 

Kergejõustiku treeninguid alustasin Ando Palginõmme käe all, jätkas Audentese spordigümnaasiumis Uno Källe rühmas. Olen harjutanud Enn Selliku, Piotr Rostkowski ja Urmas Randma, Jane Salumäe, Jüri Käeni ja Toomas Tarmi nõu järgi.