Tempomeistrid
Maratoni lõpuaja eesmärgid:
3:00 Margus Pirksaar (stardigrupp A)
3:15 Ülo Niinemets (stardigrupp A)
3:30 Anton Kaletin (stardigrupp B)
3:45 Andrus Rüütelmaa (stardigrupp B)
4:00 Silver Eensaar (stardigrupp B)
4:15 Janno Kaljuvee (stardigrupp B)
4:30 Liina Kesamaa (stardigrupp C)
5:00 Meelis Koskaru (stardigrupp C)
5:30 Alar Siemann (stardigrupp C)
6:00 Mart Einasto ja Marika Roopärg - kõnni tempomeistrid (stardigrupp D)
Tutvu lähemalt selle aastaste tempomeistritega
03:00 tempomeister Margus Pirksaar
Milline on Sinu tempotaktika selleks jooksuks?
Võimalikult ühtlast tempot hoida vastavalt raja profiilile ja ilmale. Ühtlase tempo hoimine maratoonarile on võtme küsimuseks rajal. Poole maa peal püüaks olla 1:28-1:29ga.
Mis on Sinu kõige meeldejäävam tempomeistri kogemus?
Iga aasta on pakkunud uue meeldejääva emotsiooni. Kõige rohkem kõnetavad inimeste eneseületused. Isegi kui jooksja aega ei jõuta, siis lõpetades see emotsioon on ikkagi kõike-kõige. Hiljem saad tagasisidet ja tänu. Ühel aastal kahjuks grupis olnud jooksjal ütlesid jalad 100m enne lõppu üles. Ta veetis seal oma 2-3min, siis tõusis püsti ja lõpetas ajaga 3:02. Aga ta oli üliõnnelik oma saavutuse üle ja aeg kui selline oli teisejärguline. See siiras rõõm tema väsinud-kurnatud näos oli uskumatu.
Millised on Sinu nipid, et hoida motivatsiooni raja keerulisemates kohtades ja viimastel kilomeetritel?
Kõik taandub tavaliselt ikkagi mõtlemisse. Benisiinipaagis järelejäänud aurud on ka kütus. Seega püüa positiivset mõtlemist hoida ning igaljuhul jõuad finishi!
Mis on kõige naljakam või ootamatum asi, mida oled jooksuvõistluse ajal näinud?
Ootamatum võibolla see, et Viini ja Milano maratonil pakuti teeninduspunktides küpsist.
Naljakam- maratonil finisheeris BigBen'i kostüümis jooksja. Aga ta oli oma kostüümi nii kõrge ehitanud, et ta ei mahtunud finishikaare alt läbi. Tal oli tükk tegu algul aru saada, et milles probleem. Lõpuks kõik lahenes õnnelikult.
03:15 tempomeister Ülo Niinemets
Milline on Sinu tempotaktika selleks jooksuks?
Tallinnas ei ole just kõige kergem rada. Panen Garmini kella PacePro strateegia ja usaldan kella. Tõusud natuke aeglasemalt, langused kiiremini. Nagu kell ütleb. Ainult enesetunde pealt võib vähemalt alguses tempoga üle panna. Tuulisema ilmaga tuleb ise rohkem juurde mõelda ja ainult kellale lootma jääda ei saa. Varu ei jäta.
Kuidas Sa üldse jooksupisikuga nakatusid?
Pisikuga nakatumine on vast palju öeldud. Nii tosin aastat tagasi oli talv, kus lund pea ei olnud. Lähed suusatama, muld ja kõrge rohi, suusk maa küljes kinni. Pole üldse tore. Liigutama aga peab. Panin suusad ära ja mõtlesin, et lähen jooksen. Alustuseks nii 5 km. Hindasin võimeid üle. Maru raske oli, juba peale 200 m oli tahtmine seisma jääda. Ei jäänud, kõndima ka ei hakanud. Sellest ajast peale pole suusatama jõudnud. Teadlikumalt treenima hakkasin siis, kui abikaasa kinkis jooksukella. Esimese võistluse tegin aastal 2015, kui 10 km Tartu suvejooks tuli sisuliselt koju kätte.
Mis on Sinu kõige meeldejäävam tempomeistri kogemus?
Ma ütleks siin "omapärasem kogemus". Ühel võistlusel loeti meile sõnad peale, et enne joogilaudu manitseks gruppi - kiiremad esimestelt laudadelt jooki ei võta, jooksevad läbi ja haaravad järgmistelt laudadelt. Tuli viit - esimene joogilaud 100 m. Rääkisin oma jutu ära, aga oligi ainult üks joogilaud. Ei teagi, mis nende laudadega oli, polnud jõutud vist üles panna. Iseenesest võib mõnest lauast läbi joosta küll maratonil, eriti jahedama ilmaga. Ei tohi nina norgu lasta. Üldiselt tuleks maratoni joogiteema hästi läbi mõelda, eriti grupis joostes. Välismaratonidel on tihti joogilauad pea lõputud.
Teinekord aga on segadusseajav süsteem. Morioka City maratonil oli iga joogi jaoks eraldi kanji märk. Ei teadnud. Sain kogu aeg mingit erinevat asja- vesi, koola, spordijook, tee... Yokohama maratonil oli kivi/paber/käärid süsteem. Kui numbril oli näiteks kivi, siis pidid võtma kiviga tähistatud laudadelt. Lauad ainult vasakul pool. Mulle välismaalasele anti vast andeks, et krabasin seal, kust kätte sain.
Millise oma jooksutulemuse üle oled kõige uhkem — olgu see aeg, koht või isiklik saavutus?
Ümber Võrtsjärve soolojooks, 100 km.
03:30 tempomeister Anton Kaletin
Milline on Sinu tempotaktika selleks jooksuks?
Strateegia on väga lihtne – hoida kogu maratoni vältel ühtlast tempot, väikese varuga 2-3 sekundit kilomeetri kohta.
Kuidas Sa üldse jooksupisikuga nakatusid?
Ma arvan, et see oli ammu, kui ma keskkoolis enne tunde pargis jooksma hakkasin.
Mis on Sinu kõige meeldejäävam tempomeistri kogemus?
Üks hetk, mis mulle meelde jääb, on see, kuidas paar aastat tagasi enne starti tuli minu juurde üks maratonijooksja ja ütles, et aasta tagasi jooksis ta minuga koos eesmärgiga läbida maraton ajaga 3:30, aga tal polnud piisavalt jõudu. Sel aastal jookseb ta jälle minu grupis. Sellised hetked motiveerivad mind.
Millised on Sinu nipid, et hoida motivatsiooni raja keerulisemates kohtades ja viimastel kilomeetritel?
Saladusi pole, on ainult üks arvamus - DNF is not an option
Mis on kõige naljakam või ootamatum asi, mida oled jooksuvõistluse ajal näinud?
Kord, paar kilomeetrit enne finišit, lõhkes oksa tagant õhupall, millele oli kirjutatud lõpuaeg, ja me pidime finišeerima ainult köiega, millegi „Karupoeg Puhh ja Notsu” taolise abil.
Millise oma jooksutulemuse üle oled kõige uhkem — olgu see aeg, koht või isiklik saavutus?
Sport ja jooksmine on juba pikka aega olnud osa igapäevasest programmist -praeguseks on juba läbitud 6 pikka triatloni, mitu ultramaratoni ja 76 maratoni. Aga arvan, et kõige huvitavamad stardid on alles ees.
03:45 tempomeister Andrus Rüütelmaa
Milline on Sinu tempotaktika selleks jooksuks?
Läbida maraton võimalikult ühtlase tempoga ( keskmiselt iga kilomeeter ajaga 5:15 minutit ) ja kasutada maratonil kõiki korraldaja poolseid joogi ja söögipunkte.
Kuidas Sa üldse jooksupisikuga nakatusid?
2004 aastal jooksin oma esimese maratoni Stockholmis ja kogu maratoni korralduspool tundus nii toetav, et Stockholmi maratonist on saanud minu "kodumaraton", mida olen igal aastal siiani läbinud (v.a 2020 kui see ära jäeti - pakuti küll virtuaalselt, mis ei tundunud aga nii atraktiivne. Õnneks samal aastal Helsingi toimus ja järjepidevus, igal aastal ametlikult maraton ka tempomeistrina äbida, säilis :)
Kuigi oli plaan kogeda elus tookord vaid üht maratoni, on selle aastaga saanud neid kokku 100+ :)
Millised on Sinu nipid, et hoida motivatsiooni raja keerulisemates kohtades ja viimastel kilomeetritel ?
Enamasti kui läheb raskeks, (kui on rajal mõni tõus või muu keeruline koht siis ütlen endale ja teistelegi.. vaikselt, samas kuuldavalt :) "Mõnus" ja kui nii jätkuvalt igal raskel hetkel siis aja möödudes aju hakkabki uskuma, et rasked hetked on nauditavad ja nii "mõnusalt" saab läbitud ka viimased kilomeetrid.
Üldiselt on olnud ka nii, et kui 40-nda kilomeetri posti on silmad juba näinud siis viimased 2,195 km lähevad justkui inertsist.
Lihtsalt need viimased 2 km tunduvad 40 km kõrval nii tühised, et isegi keerulisemas kohas olles, on see vahemaake läbitav.
Pea meeles ! , et maraton ei ole raske, see on aeg ajalt keeruline ja keerulistest kohtadest tuleb lihtsalt läbi minna ja siis hakkab taas kergem ja finišis olles on juba kõik hästi, pärast seda veel eriti - eriliselt hea tunne..
4) Millise oma jooksu tulemuse üle oled kõige uhkem — olgu see aeg, koht või isiklik saavutus?
Käesoleval aastal, (07.06.2025) toimusid Kohtla-Nõmme staadionil esmakordselt Eesti Meistrivõistlused 24 tunni jooksus, kus õnnestus oma isikliku rekordiga (206 km) tabada II koht ja hõbemedal. 20.08.2022 õnnestus läbida Rootsi Kuningriigis Ultravasan 90 km jooksu distants kiiremini kui 2007 a märtsis seda tegin samal rajal suusatades, seega sain kinnitust ütlusele, et suusad takistavad liikumist :) Viimased 22 aastat olen läbinud vähemalt ühe maratoni, millest nüüd 16-l järjestikusel aastal, olen vähemalt ühel maratonil saanud pidada ka tempomeistri ametit.
Teretulemast 3:45 punti ! Teretulemast nautlema ka keeruliseid kohti !
04:00 tempomeister Silver Eensaar
Milline on Sinu tempotaktika selleks jooksuks?
Esimestel kilomeetritel kogume grupi kokku ja siis plaanin hoida ühtlast tempot, mis tooks lõpuaja minut-paar alla 4h eesmärgi. Viimasel viiel kilomeetril tavapäraselt grupp laguneb - tugevamad saadame teele lõpuajast sekundeid kärpima ja kurnatumaid proovime motiveerida lõpuni pingutama, et ilus lõpuaeg protokolli saada.
Kuidas Sa üldse jooksupisikuga nakatusid?
Olen jooksnud kogu elu. Lapsepõlvest alates olen tegelenud orienteerumisega ja ka täiskasvanuna on minu esimeseks eelistuseks jooksmine looduses. Jooks on parim vormi hoidja ja vaimsete pingete mahalaadija.
Mis on Sinu kõige meeldejäävam tempomeistri kogemus?
Kõige toredamad hetked on uhkete jooksjate tänusõnad finišis, kes reaalselt on saanud tempogrupi olemasolust abi ja enda unistusena püstitatud lõpuaja saavutanud.
Millised on Sinu nipid, et hoida motivatsiooni raja keerulisemates kohtades ja viimastel kilomeetritel?
Proovin motivatsiooni hoida huumori ja eneseiroonia kombinatsiooniga. Valu “nautimise" ja ebamugavuse ületamise motivatsioon on pea igas jooksjas olemas ja selle üles leidmiseks piisab teinekord tabavast naljast (mis kõigile kindlasti üldse naljakas ei ole:)
Mis on kõige naljakam või ootamatum asi, mida oled jooksuvõistluse ajal näinud?
Ilmselt on see seotud mõne eriti jaburalt kostümeeritud jooksjaga, kes tõestavad, et joosta saab tõepoolest igal võimalikul moel. Lõbus oli ka meie endi 2010a Tallinna maraton, mille läbisime kahe sõbraga mustades ülikondades.
04:15 tempomeister Janno Kaljuvee
Milline on Sinu tempotaktika selleks jooksuks?
Proovin joosta ühtlaselt, aga selliselt, et pooleks maaks olen ette jooksnud umbes 1min. „Varu” kasutan ära alates 32.km.
Kuidas Sa üldse jooksupisikuga nakatusid?
Olen terve elu sporti teinud – jalgpall, orjenteerumine, kergejõustik. Maratonijooks oli eelneva loomulik jätk.
Mis on Sinu kõige meeldejäävam tempomeistri kogemus?
Kõige meeldejäävamad on jooksjate tänud pärast jooksu. Neid on tulnud ka nädalaid hiljem ja koos kingitustega. Siis saad aru, et see, mida teed, on kellegi jaoks väga oluline.
Millise oma jooksutulemuse üle oled kõige uhkem — olgu see aeg, koht või isiklik saavutus?
Tallinna Maraton 2017. Isiklik rekord. Eriti jääb meelde finishieelne poolmaratoonarite stardikoridoridest möödumine, kelle kaasaelamine tekitas tunde, nagu oleksin ise võitja. Mõnes mõttes olingi
04:30 tempomeister Liina Kesamaa
Milline on Sinu tempotaktika selleks jooksuks?
Joosta proovin kogu distantsi võimalikult ühtlaselt. Muidugi võtan rahulikumalt joogi ja värskenduspunktides, sest maratonidistantsil on väga oluline lisa energiat tarbida ning piisavalt juua.
Kuidas Sa üldse jooksupisikuga nakatusid?
Jooksupisikuga nakatusin juba lapsena vanemate õdede eeskujul. Jooks ja igapäevane liikumine üldisemalt on saatnud mind kogu elu. Esimese maratoni jooksin siinsamas Tallinnas 10 aastat tagasi. 2025a Tallinna maraton on minu 41. täispikk maraton. Lisaks olen jooksnud 36 ultrajooksu.
Millised on Sinu nipid, et hoida motivatsiooni raja keerulisemates kohtades ja viimastel kilomeetritel?
Motivatsiooni hoidmiseks tasub mõelda positiivseid mõtteid, teinekord aitab mõne kõrvaljooksjaga vestlemine. Samuti võib proovida keskenduda jooksuvälistele teemadele, ka siis mööduvad kilomeetrid märkamatult. Aga kui midagi enam mõelda või rääkida ei jõua, ning kõik tundub juba halb ja paha, siis aitab ka lemmik muusika kuulamine. Kindlasti tasub enne pikemat jooksu teha endale plaan. See võib olla väga palju abiks rasketel hetkedel.
Mis on kõige naljakam või ootamatum asi, mida oled jooksuvõistluse ajal näinud?
Neid on väga palju ja erilisi. Alati teevad tuju rõõmsaks raja kõrval olevad ergutajad, isegi kui väsimusest neile enam vastata või naeratada ei jõua. Olen alati südamest tänulik, et kaasa elatakse. Naljakas on, kui lapsed või mõni lahtine koer hakkab kaasa jooksma. Ükskord pidin natuke isegi tagasi minema, et koer koju juhatada, ning seejärel spurtides "põgenesin" :) Õnneks olid sellel taksi moodi koeral lühikesed jalad ning ta ei jõudnud enam järele.
Millise oma jooksutulemuse üle oled kõige uhkem — olgu see aeg, koht või isiklik saavutus?
Kõige uhkem olen ikka kahel korral ultrajooksudel ületatud 200km piiri üle: 2023a Backyard Ultral ja selle aasta veebruaris 24H jooksul. Aga vähem uhke ei peaks olema igal jooksul saadava hea enesetunde ja tugeva tervise üle. Samuti on jooksmine toetanud hoidma distsipliini, suurendanud stressitaluvust ja õpetanud lahendama keeruiseid olukordi ka väljaspool jooksurada.
05:00 tempomeister Meelis Koskaru
Milline on Sinu tempotaktika selleks jooksuks?
Taktika on distants võimalikult ühtlase tempoga läbida. Kindlasti püüan esimeses pooles minuti varusse joosta ja tõusunukkidel ning joogipunktides kõikidega arvestades veidi aeglasemalt toimetada, et energiakulu ja -tulu tasakaalus hoida.
Kuidas Sa üldse jooksupisikuga nakatusid?
Kes seda nüüd nii täpselt öelda oskab, aga haaran võimalusest ja pajatan jälle seda vanemate legendi, kes rääkisid mulle mu kõndimahakkamisest. Täpsemalt öeldes jooksmahakkamisest, kuna polnud aastanegi, kui olin ühes toanurgas end püsti upitanud, jooksma hakanud ja teises toanurgas pikali kukkunud. Siis kõike seda taas korrates. Eks selles võib ju tõttki olla, et kõndima pole ma veel õppinudki, kohe jooksma. Aga tõsisemalt rääkides meenub mulle periood kaheksakümnendatel, kui võisin umbes 7-aastane olla, kui ühel 4-5km ringil vabatahtlikult joostes vabastavat tunnet kogesin, taibates, et jalad kannavad ja joosta on kerge. Koht oli Maidla ja Püssi lähedal Purtse jõe ääres 1984.aastal oma koolitee alguses.
Mis on Sinu kõige meeldejäävam tempomeistri kogemus?
Esimene kogemus meenub 2018.aasta Tartu Linnamaratonilt, kui olin 4:00 tempomeister ja kinkisin kaasaskantud õhupalli finišijärgselt ühele lapsele.
Millised on Sinu nipid, et hoida motivatsiooni raja keerulisemates kohtades ja viimastel kilomeetritel?
Motivatsioonist pole kunagi puudust, seega ettevõetud tegevus tuleb alati lõpuni viia! Mingit imenippi pole!
Mis on kõige naljakam või ootamatum asi, mida oled jooksuvõistluse ajal näinud?
Kord jooksime Tallinna Maratonil läbi loomaaia ja märkasime erinevaid loomi, samas olen näiteks Marrakechi maratonil Marokos kaameleid ka kohe raja ääres vabalt liikumas näinud. Haapsalu maratonil tabas meid kord vihmasajujärgselt lumesadu ja kuigi olen palju kordi erinevates ilmaoludes jooksnud, siis tookord tuli see lumesadu siiski ootamatult ja finišis koheselt riietudes läks soojasaamisega päris kaua aega, kusjuures suppi tuli topsiservast juua, mitte lusikaga süüa, sest vaprusvärinad oleks olemasoleva niikuinii sealt maha loksutanud. Halenaljakas oli kord lugu Stockholmi maratonil, kui häda ajas Kuningalossi lähedal vanalinna kõrvaltänavale ja kõrgematest akendest rootsikeelse sõimu osaliseks sain. Õnneks ei saanud täpsest tekstist aru, aga arvata võis, et nalja see talle ei pakkunud. Mitmeid kordi on Tallinna Maratonil korvpalli põrgatades Guinnessi rekord saavutatud ja sellega seoses meenub hetk Vabaõhumuuseumi juures, kui jooksime 3:30 lõpuaja suunas ning pall konarustel põõsasse veeres. Pallipõrgataja otsis palli üles ja jätkas sealt, kus pall põõsasse lendas. Eks nendest seikadest võib vahva raamatugi kirjutada, meenub veel lõpetuseks üks ootamatu kingitus esimese maratoni finiširuudustikus, kui 2005.aasta Tallinna Maratonil lõpetasime Pirita kloostrivaremetes ning mulle Grossi õlu pihku suruti. Eks taastusvahendid on tänapäeval ju igati teenitud ja teretulnud, aga tookord jooksutas juhtme kokku küll, et mis mõttes kloostrivaremetes spordivõistlusel alkoholi propageeritakse. Aga palav ilm oli küll ja taastumine sujus hästi! Ah jaa, ühel Haanja100 võistlusel olin jõudnud 90km lähistele, kui korraldaja Ain-Ivar Tupp kiluleibade kandikuga minu ette teele astus! Just hakkas pimedaks minema, mina olin vihmamärgadel Haanja küngastel umbes 11 tundi juba sporti teinud ja võite arvata, kui ootamatu see olla võis…
Millise oma jooksutulemuse üle oled kõige uhkem — olgu see aeg, koht või isiklik saavutus?
Sellest on hulk vett juba merre voolanud, aga 7 aastat tagasi, kui noor Eesti Vabariik 100-aastaseks sai, läbisin tema auks ühe kalendriaasta jooksul täpselt 100 maratoni! Sõbrad ja pere toetasid ning töö kõrvalt viisin ülimalt keerulise ettevõtmise napilt täide! Võin öelda, et väikeseid õnnestumisi on palju olnud, on see siis 3:19 maratonis, 1:27 poolmaratonis, 1:05 Kõrvemaa 16km jooksus, 1:34 Tartu Sügisjooksu 23,4km distantsil jne. Aga kokkuvõttes valmistab lihtsalt rõõmu, et kogu tegevus on tulnud punnitamiseta ja iseseisvalt keerulise töögraafiku kõrvalt. Tähtis, et jooksulust pikemaks ajaks säilinud on.
6:00 tempomeistrid Marika Roopärg ja Mart Einasto
Milline on Sinu tempotaktika selleks jooksuks?
Mart: tempokas kõnd on ses mõttes erinev jooksust, et kui jooksul peab end alguses tagasi hoidma ja alles pärast poolt maad "vabalt laskma", siis kõnnitempo tuleb algusest peale õige hoida. 6 tunniga mataron tähendab keskmiselt 8:29 minutiga kilomeetrit: kuna lõpuks on ikka väsimus kallal, siis alustame umbes 8:10...15ga, lõpuks taandub see 8:45-le. Kokku 6h ja maraton tehtud! Natuke kulub ka vetsus, söögipunktides ja rahvaga suhtlemisel.
Marika: Kõnnitempo sellel maratonil peab kohe tempokas olema ja minu arvestus käib nii 5 km vahedega, et alguses oleks poolel maal kuskil kuni 5 minutit kokku varu, sest teisel pooles vajad endale ja kaasaliikujatele ergutushüüdeid , mis võtavad ka lisaenergiat ja kõnnisamm ka pole nii reibas kui alguses.
Kuidas Sa üldse jooksupisikuga nakatusid?
Mart: Alustasin üsna hilja - 27 aastaselt. Nüüd on sellest juba ligi 30 aastat möödas ilma pikemate katkestusteta. Mind käivitas kolleegide kutse osaleda südasuvisel Turu poolmaratonil. Käes oli veebruar, esimene jooksutiir oli vast nii poolteist kilomeetrit. Seda siis ülepäeviti kasvatasin umbes kümne kilomeetrini, sealt edasi tegin ühe pikema jooksu nädalas, teised jäid kümne kanti. Jooksuürituse kogemus oli meeliülendav, jätkasin... ja nii siiani.
Marika: Joosta meeldis ka kooliajal, aga jooksma rohkem hakkasin 90-ndatel, aga siis osalesin Maijooksul ja sügiseti ka Rahva Hääle jooksul, Pikemate distantsideni jõudsin 2006 aastal ,esimene poolmaraton Sügisjooksu raames ja esimene maraton 2010 a. Tallinna Maraton. Jooksuradadelt leitud palju sõpru ja lisaks meeldivad emotsioonid lisavad väärtust jooksmisele.
Millised on Sinu nipid, et hoida motivatsiooni raja keerulisemates kohtades ja viimastel kilomeetritel?
Mart: Motivatsiooni hoiavad üleval kaasosalised - Marika ja teised kõnnigruplased - ja kaasaelajad, keda jätkub kogu rajale. Nedne sõbralikud hõiked on uskumatult väärtuslikud! Kui lõpus tempo langema kipub, siis tuleb käed kiiremini liikuma panna - see tõmbab kogu keha kaasa.
Marika: Viimastel kilomeetritel mitte väga jutuga üle pingutada, aga siiski püüan kaasjooksjate tähelepanu kõrvale juhtida näiteks loodusele või ümbrusele kus jooksed või et täna enam jooksma ei pea kui need viimased kilomeetrid tehtud.
Millise oma jooksutulemuse üle oled kõige uhkem — olgu see aeg, koht või isiklik saavutus?
Mart: Enam-vähem täpselt kaheksa aastat tagasi (2017) seisin kõigi maastiku- ja mägijooksjate unelma - UTMB (Ultra Trail Mont Blanc - 170km pikk, 10000m tõuse ja laskumis matkaradadel) stardis. Kaks aastat oli kulunud sellele pääsemiseks ja esimese eestlasena lõpetasin ajaga 40h15min. Rajal kogesin nii päikest kui tuult ja vihma, kurudel ka lumetuisku. 9 varbaküünt tõmbus hiljem mustaks... Aga siiani olen uhke selle üle. Eelmisel aastal matkasin sõpradega selle raja kuue päevaga läbi - no iga samm on seda pingutust väärt!
Marika: 4.Meeldejäävad hetked, kindlasti kõige esimene maraton 2010 Tallinna Maraton ja siis meeldejääv oma isiklik rekord Tartus 2019 aastal, mis ei olnud üldsegi startides mõttes, lihtsalt jooks sujus hästi. Emotsionaalselt erilised olid esimese Tondiraba hallimaratoni võit, kuna ma siiski aeglasem liikuja, siis oli rõõm seda suurem. Ja muidugi välismaratonid Berliinis, Pariisis, Roomas, Barcelonas, Valencias.
